Skip to main content

Omal käel harimine ei ole alati majanduslikult õigustatud

Tänapäeval nullist põllumajandusega alustamine on väga keeruline. Enamus põllumaid on koondunud suurtootjate või kokkuostjate kätte. Väikematel tootjatel on ülimalt raske konkureerida suurtootjate mahtude, parema tehnika, tööjõu ja rendihindadega.

Selleks, et põllumajandusega tegelemine oleks majanduslikult õigustatud on vaja piisavat maaportfelli. Loomapidamisel piisavat karja suurust.

Näiteks lihaveiste pidamisel on optimaalseks karja suuruseks 200 looma, mis omakorda nõuaks kuskil 150-200 ha rohumaad.

Teravilja kasvataseks optimaalne vajalik pindala vähemalt 500-600 hektarit.

Suurt maahinna tõusuteed ei tule!

Suur tõusutee põllumaa hinnas on juba lõppenud.

Maa hinnad kasvasid sadades või isegi tuhandetes kordades pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Enne seda olid põllumaa tänases vääringus sisuliselt väärtusetu ja maksis keskmiselt 1000 krooni/hektar. Tänases vääringus umbes 60€/ha, mis on väiksem kui tänane keskmine põllumaa renditulu Eestis.

Peale 2004.a liitumist Euroopa Liiduga hakati maksma põllumajandustootjatele toetuseid, mis võimaldas tootjatel senisest oluliselt kiiremini kasvada ning investeerida ka põllumajanduses kõige tähtsamasse – maasse! 10 aastaga kasvasid põllumaa hinnad sadades ja tuhandetes kordades, kuid siis saabus nn. haripunkt.

Peale 2015.a  on maa hinnad kasvanud keskmiselt 3-5% aastas. Euroopa Liit plaanib tulevikus põllumajandustootjatele makstavaid toetusi vähendada.

Kuna põllumajandus on oma olemuselt suhteliselt ebastabiilne ja ilmastikust sõltuv sektor siis suurt tõusuteed enam ei tule. Vastupidi kiired tõusud võivad asenduda veel kiiremate langustega!

Ebastabiilne turg

Põllumajanduses on vähe stabiilsust. Lisaks suurele maaportfellile, heale tehnikale, mahtudele ja kvaliteetsele tööjõule sõltub põllumajandustootja väga suurel määral ilmast, saaduste kokkuostuhindadest ja kahjuritest.

Viimasel viiel aastal on Eesti põllumajandustootja pidanud kokku puutuma piimanduskriisi, madalate kokkuostuhindadega ja põuaga.

See kõik on kaudselt mõjutanud ka maa hinda.

Kõik käib käsikäes – kui põllumehel läheb halvasti siis on tõenäoliselt kehvasti ka maaomanikul!

Kesine renditootlus

Enamik eraisikutest maaomanike on oma maad tootjatele välja rentinud, kuid vähesed maaomanikud saavad oma maa eest õiglast renditasu.

Keskmine rendihind Eestis jääb alla 100€/ha, kuid põllumajandustootja saab toetust maa harimise eest ca 120€/ha.

Isegi kui võtta arvesse keskmine renditootlus ja maa hinnatõus teenib keskmine maaomanik oma maa eest alla 6% tootlikust aastas, millest tuleb ära tasuda ka tulumaks.

Selleks, et põllumaa rentimine end õigustaks oleks vaja teenida kindlasti üle 10% tootlikust.

On tuhandeid muid ja paremaid viise oma raha kasvatamiseks.

Suuremat tootlust teenivadki enamasti vaid suurmaaomanikud ja kokkuostjad.

Lihtne näide – kui sa oled eraisik ja omad 10 ha maad siis tõenäoliselt on seda huvitatud rentima ainult samast piirkonnast pärit kohalikud põllumehed, aga kui sa oled suurmaaomanik ja omad kindlas piirkonnas 100 ha on sinu portfellist huvitatud ka naabervaldade põllumehed. Tänu suuremale nõudluse on võimalik teenida kõrgemat renditootlust!